1.augustist ei kehti enam senine piirang, mis keelas eramaal viibimise öisel ajal, päikeseloojangust hommikuse päikesetõusuni. Iseasi, kui selleks oli maaomanikuga eraldi kokkulepe. Päevasel ajal võis seni kõikjal vabalt ja luba küsimata liikuda, ainult telkimine või lõkketegemine tuli omanikuga eelnevalt kokku leppida.
Keskkonnaseadustiku üldosa seadusega leevendati nüüdsest looduses liikujate kohustusi ning suurendati õigusi. Eks ta ole, suvine aeg, ringirändajaid palju, alkoholiseadus samuti senisest leebem, ilmad ilusad, rahvas otsib paiku, kuhu laager üles seada. Aga kõikjal pole riigimaa või riigimetsa puhkekohad, ringiuitajale jääb ka eramaid ette. Mõnes erametsaski kenasti niidetud platsid, lõkke- ja istumiskohad või varjualused rajatud, mis rohkem oma pere või sõprade tarvis mõeldud on. Nüüdsest siis kõigile või?
Paljukest selle seadusemuudatuse kohta kuumal suveajal maaomanike arvamust üldse arvestati – lihtsalt tehti ära.
Olgu peale, seeneliste ja marjulistega pole probleemi, nemad korjavad oma saagi ära ja lähevad ööseks koju (kui just ära ei eksi), jahimeestega on leping ja nemad kõik teada-tuntud inimesed. Seljakoti- või jalgrattamatkajad ei tee ka tüli, sest reeglina vajatakse vaid lühiajalist peatuspaika. Kogemused kinnitavad, et see on üksjagu intelligentsem seltskond, kes loodusest lugu peab.
Küll aga tunnen juba aastaid kõhedust, kui niidetud platsilt, kus varjualune ja grillimiskohadki koos kuivade küttepuudega pidevalt olemas, avastan pidulistest maha jäetud sodi, purke ja pudeleid, paberitükke ja kilekotte. Reeglina on tegemist noorte kamba või koguni alaealistega, kes rollerite või kodust võetud autodega metsateedel plikadega rallimas käivad, laagrisse jäävad ja peo püsti panevad.
Pikemalt loe Leili metsablogist.