Et metsades toimuv inimestele korda läheb, on ühest küljest hea märk, aga teisalt on mõnes kirjatükis meie metsandusest maalitud üsnagi sünge pilt.
Nii palju kui viimase kolme-nelja kuu jooksul, ei ole Eesti metsade ja metsanduse üle arutletud päris ammu. Sellel teemal on kirjutatud ja räägitud emotsionaalselt, aga ka arve ja fakte konstateerides. See, et metsades toimuv inimestele korda läheb ja metsandus pildil on, on ühest küljest hea märk, aga teisalt on mõnes kirjatükis meie metsandusest maalitud üsnagi sünge pilt. Tekkinud arutelu üheks ajendiks said kavandatavad metsaseaduse muudatused ja eelkõige viljakate kuusikute raievanuse vähendamine. Kui looduskaitsjad nägid seda ühe sammuna metsade majandamise liberaliseerimisel suurendamaks raiemahtusid, siis metsanduse inimesed nägid hoopis mõistlikku arengut võimaldamaks teatud osa kuusikutest paremini ja väiksema bürokraatiaga majandada. Et meie viljakaid kuusikuid, eriti lubjarikastel muldadel kasvavaid, juurepess laastab, see on metsanduses ammu teada-tuntud ulatuslik probleem. Kui metsakasvataja kuusiku rajab, siis ikka selleks, et tulevased põlved väärtusliku palgimetsa saaksid. Paraku on läinud nii, et paljud kuusikud tuleb sanitaarraiega raiuda enne küpseks saamist ja mädanikust rikutud puit kõlbab vaid paberipuiduks või kütteks. On siis mõtet oodata? Teine raievanuse langetamise põhjendus on majanduslik, aga on ju sõnaühendis „metsamajandus“ majanduse mõiste juba olemas. Ka metsanduses kehtivad majanduse reeglid ja nendega arvestamisest ei pääse. Kuna viljakatel aladel kasvavad kuused väga kiiresti, siis saab juba 60aastasest kuusikust väärtuslikku palki, kuid sealt edasi hakkab metsa kasvukiirus vähenema. Raiudes uute reeglite järgi varem, tagame metsamaa suurema tootlikkuse ning saame kokku hoitud 20 aasta jooksul uue, jõudsalt kasvava noore puistu. Vastuargumendina on väidetud, et siis ei jää vanu kuusikuid enam üldse alles. Tõsi ta on, raiudes puistu 60 aasta vanuses, ei saa me tõesti mitte kuidagi saja-aastast kuusemetsa, aga ega ka kehtiv 80aastane raievanus ei taga meile seda. Ometi ei ole mingit kahtlust, et peavad säilima ka vanad, põlismetsailmelised puistud ja selleks on meil kaitsealused metsad, kus inimene ei toimeta ja kus metsa areng toimub looduslikku rada. Rangelt kaitstavate metsade pind moodustab praegu 10% meie metsadest (riigimetsades 19%) ja see suureneb. Tõenäoliselt just metsaseaduse muudatuste üle peetavad vaidlused olid katalüsaatoriks, mis kiirendas uute kaitsealade moodustamist riigimetsades. Selle tulemusena suureneb kaitstavate metsade pind viljakates laane- ja salumetsades 27 000 hektarini. Võrdluseks, raievanuse alanemisega tekiks RMK metsades praeguse seisuga raieküpseid kuusikuid juurde 3200 ha ja Eestis tervikuna ca 4200 ha.
Metsapoliitika kujundamisel tuleb arvestada teadlaste ja looduskaitsjate, aga ka väikemetsaomanikega, vastastikusest sõimlemisest ja sildistamisest ei ole abi
.Piia Ruber
Metsade juurdekasv
Et Eestis raiutakse liiga palju metsa, see on teine probleem, mille pärast muretsetakse ning mida on esile tõstetud arvukates artiklites ja esinemistes. Kas palju või vähe, siin lähevad arvajate seisukohad lahku. Üheks mõõdupuuks, millest selles küsimuses lähtutakse, on meie metsade aastane juurdekasv. Metsade tagavara ei vähene, kui raiutakse alla aastase juurdekasvu ja see põhimõte on võetud ka säästva metsanduse hindamisel üheks kriteeriumiks. Aga metsade juurdekasvuga pole lood nii lihtsad, kui esmapilgul tundub. Seetõttu on inimestel kõiki nüansse natuke keeruline mõista, mis aga ei ole neid sugugi seganud oma arvamust avaldamast. Kummalisel kombel on metsandus üldse üks valdkondadest, kus paljud on asjatundjad ja teavad täpselt, kuidas asjad tegelikult peaksid käima. Aga kui see kõik nii lihtne oleks, siis poleks ju vaja ei metsateadust ega metsanduslikku kõrgharidust. Kuid metsade juurdekasvu saab iseloomustada mitmeti, näiteks kogujuurdekasvuga, jooksva aastase juurdekasvuga, keskmise aastase juurdekasvuga või tagavara muuduga. Veelgi enam, rehkendusi saab teha mitut moodi, s.t näitajaid saab arvutada erinevatele metsadele (kogu metsaressurss, ainult majandatavad metsad, riigimetsad, erametsad jne). Ja muidugi saame sel puhul ka erinevaid tulemusi. Neid küsimusi ja mõisteid on põhjalikumalt selgitanud kolleeg Allan Sims Postimehe veergudel.1
Muu hulgas kaheldakse, et kas meie metsad ikka kasvavad nii palju juurde, nagu statistika väidab, kuni selleni, et ette heidetakse metsade kohta valeandmete esitamist. Aasta alguses avaldatud kõige uuematest statistilise metsainventuuri andmetest selgub, et meie metsade juurdekasv on isegi suurem, kui seni arvanud olime. Kõik Eesti metsad kokku kasvatavad aastas puitu 15,8 mln m3 ehk tm. Kui jätta kõrvale rangelt kaitstavad metsad ja arvestada vaid majandatavaid metsi, siis on juurdekasv 13,6 mln m3. Võttes siit maha veel ka puude loodusliku väljalangemine (suremus), ka siis on järelejääv 11,8 mln m3 ikkagi rohkem kui aastane raiemaht (keskmisena ca 8 mln viimasel kümnel aastal ja ca 10 mln m3 2014. aastal).
Arvude taga on mets
Veel raietest rääkides nimetatakse muret tekitavaks metsanduse arengukavas toodud maksimaalset aastast raiemahtu kuni 15 mln m3. Kuigi nimetatud arengukava on kehtinud juba aastaid, ei ole selle maksimaalse väärtuse lähedale jõutud ja tõenäoliselt selle arengukavaperioodi jooksul ei jõutagi. Aga kuna meil on raieküpseid metsi palju ja mõnel aastal raiuksime pisut rohkem, mis siis juhtuks? Ei midagi märkimisväärset. Tõmmates siinkohal paralleele meie igapäevaeluga: kui meil on pangas suurem summa raha, siis me võime mõnel kuul kulutada rohkem, kui on meie kuupalk, vaesemaks me sellest ei jääks. Küll aga ei ole pikka aega üle võimete elamine jätkusuutlik ja nii on see ka metsaga. Kuid siinkohal tuleb silmas pidada, et mitte ühtegi metsamajandamise otsust puistu tasandil, sh raied, ei võeta vastu metsade aastase juurdekasvu põhjal. Majandamisotsuste aluseks on ennekõike raieküpse metsa olem või hooldusraie vajadus, siit edasi metsaomaniku plaanid ja huvid, puiduturu seis, metsa kasvukoht, konkreetse aasta (talve) ilm jne. Veel kord: kui raieküpsete metsade osakaal on suur, on võimalik ka rohkem raiuda. Aga see on võimalus, mitte kohustus ja see võimalus on paljudel metsaomanikel ka praegu kehtivate reeglite raames, aga kaugeltki mitte kõik metsaomanikud ei majanda oma metsi.
Kõnekas on fakt, et Eesti metsades, peamiselt küll erametsades, kasvab ca 32 mln m3 hall-lepikuid millest üle 60% võib lugeda raieküpseks (meil puudub hall-lepikutele kehtestatud küpsusvanus) ja ainuüksi selle seni kasutamata ressursi arvelt võiksime lühiajaliselt raiuda mõne miljoni kuupmeetri ulatuses rohkem. Seda metsaomanikud aga ei tee, sest saadav lepapuit on odav ja napi kasumi asemel võib kergesti juhtuda, et tehtud tööle tuleb peale maksta. Seega ei ole õige juhinduda arengukavas lubatud aastasest raiemahust kui absoluutse tõe arvust. Küsimus pole mitte ainult arvus, vaid oluline on ka see, mis on selle taga, s.t milliseid metsi raiutakse. Jätkan eespool toodud näitega. Kui meie aastane raiemaht suureneks veel 3 mln m3 võrra, aga seda hall-lepikutes tehtavate raiete tulemusel, kas see oleks siis probleem? Pigem vastupidi. Ka sisaldub kogu aastase raiemahus hooldusraietest saadud puidu kogus ja siinkohal ei saa me väita, et Eesti metsades hooldusraieid liiga palju tehakse.
Metsal on oma eluring
Raiutud metsa asemele tuleb peaaegu alati uus. Missugune mets, kui kiiresti ta kasvab ja kui väärtuslik ta saab olema, see sõltub paljuski metsakasvatajast või maaomanikust. Lageraielank metsamaal uuendatakse või uueneb, loodus tühja kohta ei salli. Sama ei kehti aga trassi, ehitise või näiteks mõne väga suure raudtee alla jääva maa-ala kohta, kust mets raadatakse ja kuhu ta enam kunagi tagasi kasvada ei saa.
Paljud probleemid ja möödarääkimised metsanduslike küsimuste pinnal saavad alguse ka sellest, et inimesed on võõrandunud loodusest ja nii on lageraielank tänapäeva linnainimesele samaväärne ökoloogilise katastroofiga. Seni, kuni ei mõisteta, et raielank on meile, kes me peame end metsarahvaks, täiesti loomulik nähtus ja ennekõike uue metsapõlve algus, ei muutu ka üldsuse suhtumine metsandusse. Tuleb nõustuda Mari Kartauga,2 kes juhib tähelepanu vastandumisele ja sildistamisele metsanduses. Kui keegi teeb metsas raiet, siis suure üldistusena kleebitakse talle ebaõiglaselt rahaahne puiduärika või metsaärikaga silt. Kahjuks ei nähta aga neid inimesi, kes iga päev tegelevad meie metsade jätkusuutliku majandamise ja metsanduse arendamisega. Paljud metsanduse valdkonnas töötavad inimesed on pühendunud uue metsapõlve kasvatamisele, ikka selleks, et meie lastel ja lastelastel oleks tulevikus väärt metsa.
Metsal on oma eluring ja lageraie pole mitte ainult vana metsa lõpp, vaid ka uue algus. Loomulikult on meil kohustus jätta järgmistele põlvedele liigirikkus ja loodusväärtused, aga samuti ka kohustus panustada metsakasvatusse, et meie lastel ja lastelastel oleks raiuda palgimetsa ning kasutada kvaliteetset puitu, seda keskkonnasõbralikku materjali. Siinkohal tuleb märkida ühte paradoksaalset fenomeni: enamasti peetakse puitu väga loodussõbralikuks materjaliks, teatakse, et puidu kasutamine on seotud mitu korda väiksema energiakulu ja süsiniku emissiooniga, võrreldes näiteks betooni või terase kasutamisega. Puitu hinnatakse nii ehituses, siseviimistluses kui ka mööblimaterjalina kõrgelt ja ollakse väga nõus sellega, et puitu võiks paljudes valdkondades, sh energia saamiseks, rohkem kasutada. Aga mitte mingil juhul ei tohi metsa raiuda! Inimesed on eemaldunud loodusest ja reaalsest elust (piim ja munad tulevad poest, milleks neid lehmi ja kanu vaja on?). Ja kui metsamees ütleb, et metsa kasvatatakse sae ja kirvega, siis tõesti nii see ka on. Just hooldusraied on see peamine vahend metsakasvataja käes, mille abil suunatakse noore metsa kasvu ja arengut ning kujundatakse tulevikumetsa liigilist koosseisu. Metsanduses täiesti iseenesestmõistetav, aga tekitab paljudel inimestel negatiivset hoiakut.
„Õige mets“ ja statistika
Inimestena oleme me emotsionaalsed, meie suhtumist ja arvamisi mõjutavad paljuski nähtu ja isiklikult kogetu. Kui tee äärde tekkib lageraie või kodutalu tagant võetakse vana mets maha, siis on asi selge: metsad raiutakse ja vanu metsi jääb järjest vähemaks. Millegipärast on üldse kujunenud arusaam, et „õiged“ metsad on vaid vanad metsad ja Eestis polegi enam „õiget metsa“ kuigi palju järele jäänud. Õiget metsa? Milline mets on õige mets? On siis männikud paremad kui kaasikud või keskealised õigemad kui noorendikud? Miks arvatakse, et noor või keskealine mets pole see õige? Unustatakse ära, et ka vanad laaned on kunagi olnud noorendikud. On siis Eestis vanu metsi tõesti vähem kui näiteks ligi pool sajandit tagasi, kui raiemahud olid palju väiksemad? Kindlasti oli vanasti taevas sinisem ja rohi rohelisem, aga metsastatistikat kajastav aastaraamat seda meie peamiste metsapuuliikide osas küll ei kinnita, asjad on hoopis vastupidi. Kui ligi 50 aastat tagasi oli vanade männikute (100–120 aastat vanad) pindala Eestis ligikaudu 34 000 ha, siis 2014. aastaks oli nende pindala kasvanud ca 55 000 hektarini. Veel vanemaid männikud (üle 120 aasta vanad) on meil praegu ca 20 000 ha võrra rohkem, kui oli pool sajandit tagasi.
Kuusikute puhul on küpsete puistute pindala suurenemine väiksem, aga ka praegu, pärast intensiivset kuusikute raiet viimastel kümnenditel, on meil kuusikuid vanuses 80–100 aastat ikkagi ca 7000 ha rohkem, kui oli 50 aastat tagasi. Ka väga vanade kuusikute (vanuses 100–120 aastat) pind on suurenenud. Tõsi on ka see, et millenniumi alguses oli raieküpsete kuusikute pind oluliselt suurem, ulatudes ca 55 000 hektarini, kuid vahepeal raiusime neid intensiivselt ning seda tuuakse esile halva ja negatiivse metsa majandamise näitena. Etteheitvalt konstateeritakse, kuidas kuusikute osakaal meie metsades on langenud 24 protsendilt praeguse 17,6%-ni röövelliku raiumise tagajärjel. Tegelikult on selline areng olnud üsna ootuspärane. Et nõukogude ajal jäid raiemahud tugevalt alla juurdekasvu, oli see üks olulistest põhjustest, miks kogu meie metsaressurss pidevalt kasvas, sh ka kuusikute olem. Raieküpseid metsi kasvas rohkem juurde, kui neid kasutusele võeti. Pärast maade tagastamist läks suur osa sellest ressursist eraomanike kätte. Tekkis palju metsaomanikke, kellel oli suurem või väiksem tükk raieküpset kuusikut. Kui planeerida metsade majandamist mingi kinnistu või metsaomandi piires, siis sellised küpsed või üleseisnud kuusikud oleksid raiejärjekorras esimesed. Miks? Kuusikutega on selline lugu, et nad on metsakasvatuslikult kapriissed puistud. On ju kuusk meie kõige tormikartlikum puuliik, teda kimbutavad juurepess, külmaseen ja üraskid. Vanemate puistute püsikindlus väheneb. Siit ka põhjus, miks metsaomanik, kellel mitut liiki raieküpset metsa juhtub olema, küpse metsa raiumist sageli ikka kuusikust alustab. Muidugi on siinkohal oma rolli mänginud ka kuusepalgi hea hind. Vanu kuusikuid hakati intensiivselt raiuma ja nii jõuti selle puuliigi osakaalu vähenemisele meie metsades. Toimunut võib võrrelda paisuefektiga: näiteks kui kraavile pais ette ehitada, siis selle taha koguneb suur kogus vett ja kui see vesi korraga valla päästa, siis esialgu on vooluhulk suur, hiljem stabiliseerub. Sama juhtus meie kuusikutega, kui pikaaegsest alamajandamisest kuhjunud ressurssi hakati äkitselt ulatuslikumalt kasutama. Nüüd hakkavad raielankide asemele tasapisi kuusikud tagasi kasvama: kui 2011. aasta metsastatistika järgi oli meil kuusikuid 16% metsade pindalast, siis 2014. aasta andmete järgi juba 17,6%.
Mets kui oluline süsiniku siduja
On selge, et meie metsad ei ole üksnes puidu tootmiseks, vaid metsadel on väga palju ülesandeid, sh ökoloogiline, sotsiaalne, kultuuriline, ja ka metsade sellest küljest on palju räägitud. Eesti metsad täidavad kõiki neid funktsioone, kuid põhimõtteline küsimus on selles, et igas metsas ei ole need ülesanded võrdsel määral tähtsustatud, ei ole võrdse kaaluga. Majandusmetsad on peamiselt kvaliteetse puidu kasvatamiseks, aga pakuvad ka elupaiku mitmesugustele organismidele ja kooslustele, võimaldavad puhata ja marju-seeni korjata, samuti täidavad keskkonda kaitsvat-mõjutavat funktsiooni, nt erosiooni takistamine, müra tõkestamine, süsiniku sidumine jne. Või teistpidi, ka kõik range kaitse all olevad metsad ju toodavad puitu, aga see on nende puhul teisejärguline, nende peamiseks ülesandeks on ikkagi kaitse võimaldamine. Kui vaadata suurt pilti, siis kokkuvõttes saavad meie metsad oma ülesannetega hakkama, kuid eesmärgid on erinevad. Ja siit jõuame veel metsade ühe olulise ökoloogilise funktsiooni juurde, milleks on süsiniku sidumine. On üldteada, et kliimamuutuste põhjustajaks peetakse kasvuhooneefekti, mida omakorda seostatakse kasvuhoonegaaside, sh CO2, sisalduse suurenemisega atmosfääris. Mida vähem on süsinikku atmosfääris ja mida rohkem seda seotakse, seda parem meie kliimale. Ka meie metsad on olulised süsiniku sidujad. Moodustab ju ligikaudu poole puude kuivmassist süsinik ja mida paremini puud kasvavad, seda rohkem talletub neis süsinikku, s.t metsade juurdekasv ja süsiniku sidumine on tugevas seoses. Metsaökosüsteemi tasemel on süsinikuringe muidugi keerulisem, osa süsinikust läheb mulda ning osa mulda jõudnud süsinikust taas tagasi atmosfääri. Häirib, kui seoses metsade majandamise ja süsiniku sidumisega tuuakse esile asjaolu, et meie metsade peamine süsinikuvaru on mullas. Jah, suure üldistusena, põhjapoolsetes metsades asub metsa süsinikuvarust suurem osa tõesti mullas. Aga väide, nagu oleks see kõikides Eesti metsades samamoodi, ei pea paika. Meie viljakates lehtpuumetsades (kaasikud, lepikud) ja segapuistutes on selgelt peamisteks sidujateks puud ja suurem süsinikuvaru paikneb paljudel juhtudel puudes. Siit ka põhjendus, miks süsiniku sidumise seisukohast on raieringi pikkuse optimeerimine ja metsade majandamine oluline: suurem juurdekasv ning seega ka efektiivsem süsiniku sidumine toimub tootlikes noortes ja keskealistes metsades.
Eesti metsanduslik kõrgharidus tähistab peagi 100. aastapäeva ja selle pika perioodi jooksul on hea metsahariduse saanud väga paljud metsameeste põlvkonnad. Oma praeguse suure metsavaru ja liigirikkuse võlgneme eelkäijate tööle ja nende tehtud õigetele otsustele. Metsamehe auväärne amet eeldab suurt vastutustunnet, sest enamasti ei lõika me ju oma rajatud metsi ning meie kasvatatud metsadest saavad hüvesid need, kes tulevad pärast meid. On põhjust uskuda, et Eesti metsade majandamine on jätkuvalt asjatundjate kätes ja tehtud otsused viivad meid õigesti edasi.
Veiko Uri on Eesti Maaülikooli metsakasvatuse osakonna professor.
Artikkel on avaldatud Kultuurilehes SIRP