Kuigi piimatootjad ise teavad Vene sanktsioonide tõttu tekkinud rasket seisu kõige paremini, ei väsi ka pangad haavale soola raputamast, kinnitades, et niipea Vene eksport ei taastu.
Et kui Ukraina konflikt ka rahuneks, jääb naftahind madalaks ning Venemaa ostujõud nõrgaks. Ja et piimakvoodi kadumine tekitab ületootmise ning hinnalangus ei peatu.
Tõde on ka see, et abi pole kusagilt loota. Kui Vene embargo kehtima hakates pakuti välja võimalus tõsta Euroopas piima sekkumishinda, siis praegu ei räägi sellest enam keegi. Kuigi Eestis on piima varumishind kohati juba tõepoolest langenud sekkumishinna tasemele, 180 eurot tonn.
Augustis-septembris oli mingi lootus ka Eesti riigile, sest eelarve polnud vastu võetud ja võimalus top-up 2015. aasta eelarvesse sisse saada oli olemas. Praeguseks on eelarve kinnitatud ning top-up’i seal pole.
Esimesed tagajärjed on käes – viimase poole aastaga on tegutsemise lõpetanud ligi veerandsada piimafarmi. Osaliselt on selle otsuse teinud tootjad ise, nähes, et omahinnast peaaegu poole madalama kokkuostuhinnaga pole võimalik majandada. Osaliselt võib lõpetamiste taga näha omanike soovi. Need omanikud on välismaalased, investorid või lihtsalt piimatootmisest kauged inimesed.
Raske on sellises olukorras paluda: piimatootjad, ärge viige oma kõrgetasemelist karja tapamajja, või – omanikud, ärge tehke lõpetamisotsust kergekäeliselt. Ometi tuleks seda mõtet väga põhjalikult kaaluda.
Kui me praegu karjad tapale saadame, oleme pärast kriisi möödumist oma taseme ja positsiooni piimakarjanduses maha mänginud ning selle taastamine võtab aastakümneid. Kui see üldse võimalik on.
Artikkel on avaldatud Maalehes