Mullu piiras PRIA püsirohumaade hekseldamise kuni kümnele hektarile ja lubas suuremat pindala hekseldada kuni kümne protsendi ulatuses. Nii jäi väikemaaomanikule alles ühtse pindalatoetuse (edaspidi ÜPT) saamise võimalus. Ent sel aastal reeglid muutuvad – rohumaad tohib tervel toetuse taotleja käsutuses oleval põllumajandusmaal määruse eelnõu kohaselt hekseldada kuni 15 protsenti. Kogu ülejäänud maal tuleb teha kas heina ja see põllult koristada, toota silo või karjatada loomi. Niisiis tohib näiteks viiest hektarist hekseldada vaid 0,75 hektarit, sellal kui ÜPTd saab üldse taotleda alates ühest hektarist.

Keeruline rentida

Kui ÜPT eest tasus hoida lihtsalt maad korras ja lasta rohi hekseldada, siis silo või heina tegemine on ilmselgelt kahjumlik, sest kujutab endast mitut tööprotsessi alates niitmisest ja lõpetades rullidesse pressimisega. Pealegi ei ole aktiivsest tootmisest loobunul heina ega siloga midagi peale hakata eriti ajal, mil lehmade hulk kahaneb hirmuäratava kiirusega.

15 protsendi reegel puudutab lisaks maahooldajatele siiski ka paljusid loomakasvatajatest tegevtalunikke, kes hoiavad osa oma heinamaadest sööda tootmiseks reservis. Püsirohumaade saagikus on aastati erinev ja mõnel aastal võib mahaniidetud hein ka vihmade tulemusena põllul rikneda. Siis tehakse loomasööt reservmaadelt. Headel heina- ja siloaastatel võib aga minna loomade karjatamiseks ja sööda tootmiseks vaja näiteks vaid 70 protsenti kogu püsirohumaast. Nüüd tohivad ka loomakasvatajad hekseldada vaid kuni 15 protsenti.

Milline on nüüd alternatiiv väikemaaomaniku jaoks? Ta võiks ju rentida maa välja mõnele tegevpõllumehele, kes künnab püsirohumaa üles ja rajab selle asemele viljapõllu, ent paraku kinnitab maaeluminister praegu määrust, mis viib väikemaaomanikud sundseisu. Eesti võttis Euroopa Liiduga ühinedes püsirohumaade säilitamise kohustuse, mis tähendas, et rohkem kui viie aasta vanuseid heina- ja karjamaid pidi Eestis olema 26 protsenti kogu põllumajandusmaast ehk 223 000 hektari ringis. See osa maast ei tohtinud väheneda üle viie protsendi.

Vanade karja- ja heinamaade säilitamise eesmärk on eelkõige keskkonnahoid. Need on soodne elupaik erinevatele linnu- ja loomaliikidele, seovad süsihappegaasi ja aitavad kokkuvõttes tasakaalustada intensiivse põllumajanduse tekitatavat keskkonnakahju.

Juba eelmisel aastal tõid aga nn euroniitjate vastased piirangud endaga kaasa põldude pindala kiire kasvu püsirohumaade arvelt. Tänavu tekkis esmakordselt oht, et osa mullu püsirohumaa üles harinud farmereist peavad hakkama neid uuesti taastama. Seda veel ei juhtu, küll aga soovitab PRIA peadirektori asetäitja Ahti Bleive tänavu mitte künda püsirohumaid põldudeks, sest see võib tuua püsirohumaa taastamise kohustuse tuleval aastal. Põllu ülesharimise ja peatse püsirohumaaks taastamise kulutuse oht annab niisiis ka suurtootjatele selge signaali, et vähemasti senise hinnaga pole mõtet endale maa rentimise riske võtta.

Niisiis tekitab maaeluministri määrus olukorra, kus püsirohumaid ei saa enam põldudeks rentida ja nendega pole teha ka midagi muud peale maamaksu tasumise. Loomulikult võib talunik maa enda lõbuks ära niita, saamata selle eest toetust. See on aga vähemasti pensionäridele ebamõistlikult kulukas ettevõtmine.

Põllumajanduskonsulent Jüri Mets on nõustanud PRIA kontori juures pindalatoetuste taotlemise perioodil juba üle kümne aasta tervet hulka peamiselt pensioniealisi toetusetaotlejaid. „Kui pärapõrgus elaval 70–80aastasel inimesel on paari-kolmehektariline maatükk, siis peaks ta nüüd 85 protsenti niitma, koguma ja ära vedama, aga kellele ta veab? Sigu ei ole, lehmi ei ole!” Metsa sõnul soovitas ta veel eelmisel aastal rentida maid põldudeks, aga püsirohumaade säilitamise kohustus seda enam tänavu ei luba. „Lasedki võsa peale kasvada,” lisab Mets.

Saab odavalt maa

Suurtootjad kinnitavad omavahelistes vestluses, et toimuv on nende huvides ka seetõttu, et toob endaga loodetavasti põllumajandusmaa vähemasti ajutise hinnalanguse. Kuna püsirohumaid ei saa enam ka üles harida, võivad nende hinnad kukkuda erilise hooga. Seni veel oma kinnistuid endale hoidnud väikemaaomanikud võivad rohumaad peagi häda sunnil müüki panna.

Suurfarmid saavad seega püsirohumaad soodsalt kokku osta. Selliste tootjate suurte põldude kogupindalast moodustaksid juurdeostetavad maad ilmselt edaspidigi kuni 15 protsenti, mida võib endiselt hekseldada. Pealekauba on põllumajandustoetustega seotud määrused pidevas muutumises ja miski ei välista seda, et mõne aasta pärast hakkab PRIA taas maksma toetust ka kõigi püsirohumaade hekseldamise eest põhjendusega, et lihtsalt heina tootmisel pole mõtet.

Pealegi – miks mitte – võivad ametnikud tuua siis letile väite, et senistele omanikele jäänud hooldamata rohumaid ähvardab võsastumine. Aeg on uuesti toetada! Võimalusi on veelgi – Eesti soovib juba praegu Euroopa Komisjonilt püsirohumaade kohustusliku osa vähendamist kogu põllumajandusmaast. See võib muuta riigi tegevuse tulemusena soodsalt suurtootjate kätte läinud püsirohumaad millalgi taas väärtuslikuks.

Kõik Postimehega vestelnud asjaosalised tunnistavad uue määrusega tekkivaid probleeme põllumajandusega otseselt mitte tegelevate maaomanike jaoks. Nad möönavad ka seda, et kui vahepealseil aastail on korrastatud vahepeal võsastunud rohumaid, võivad need jääda juba tänavu hooldamata ja hakata taas käest minema. Tuleohtlik kulupõletamise komme kadus suuresti ka seetõttu, et maid regulaarselt niideti.

Esindamata inimhulk

Eesti Talupidajate Keskliidu peadirektori Kaul Nurme andmetel ei sobinud Euroopa Komisjonile mullu rohumaa hekseldamisele seatud piirangud ja lõppkokkuvõttes anti Eestile valida – kas keelata see täielikult või hoopis lubada täielikult. „Oli väga palju jõudusid, kes ütlesid, et keelame hekseldamise täielikult,” lausub Nurm. „Selline stsenaarium oli küllalt reaalne oht. Hakkasin sisuliselt analüüsima komisjoni kriitikat ja tegin ettepaneku lubada hekseldada teatud osa maast.”

Eelkõige suuremaid tootjaid esindav põllumajandus-kaubanduskoda korraldas ka põllumeeste seas küsitluse – 72 protsenti soovis hekseldamise keelustamist kogu põllumajandusmaal. Nurm tunnistas, et pelkadel maaomanikel puudub tegelikult oma esindusorganisatsioon, kes saaks nende heaks lobitööd teha. „Nende kuni 10 000 väikese hääl ei kosta tegelikult kuskil.”

Nurme hinnangul on tootmisest loobunud maaomanike jaoks praegu tegu tõepoolest tõsise probleemiga, sest seoses püsirohumaade säilitamise kohustusega ei olegi maad kellelegi rentida. Osa püsirohumaadest võib jääda juba tänavu sööti. „Teine võimalus on anda maa lihtsalt odava raha eest ära,” ütleb Nurm. „Nende rohumaade väärtus langeb praegu meeletult, sest limiit on täis ja üles ei saa künda.”

Maaeluministeeriumi põllumajandusturu korralduse osakonna juhataja Mai Talviku sõnul on määruse põhjuseks Euroopa Komisjoni märkus, et kõiki taotlejaid tuleb käsitleda võrdselt. „Meil oli valida, kas me keelame hekseldamise täielikult või anname kõigile ühesuguse nõude,” selgitab ta. Tegelikkuses oli ministeeriumil valik lubada ka piiranguteta hekseldamist.

Kuidas ikkagi lahendada konflikt püsirohumaade säilitamise kohustuse ja määruse eelnõu vahel, mis ei jäta tootmisest loobunud väikemaaomanikele kuigi palju valikuid? „Kui me eelmisel aastal tegime kümne hektari hekseldamispiirangu, siis tekkis meil kümnete kaupa uusi omanikke, kes jagasid oma suured tükid väikesteks ja hekseldasid maid endistviisi edasi,” räägib Talvik. „Mingeid otsuseid pidi ikkagi tegema.” Kas tuhandeid väikemaaomanikke saab panna samasse patta skeemitajatega? „Mul on sellel küsimusele natuke raske vastata, sest ma saan aru, et igal otsusel on oma positiivsed ja negatiivsed küljed.”

Hinnad alla

Põllumajandus-kaubanduskoja juhi Roomet Sõrmuse sõnul peab põllumajandusmaa olema aktiivses põllumajanduslikus kasutuses. „Kui on võimalik maad kasutada lihtsalt rohtu hekseldades, siis ei ole see päris eesmärgipärane,” sõnab ta. Mis puutub püsirohumaade säilitamise kohustusse, siis saavad tootmisest loobunud väikemaaomanikud valmistada Sõrmuse sõnul rohusööta või tegeleda näiteks bioenergeetikaga.

Üks anonüümsust palunud ja Vara vallas paarisajal hektaril vilja kasvatav põllumees kinnitab, et määrusest võidab ainult aktiivne tootja. „Hekseldamist ei pidanud ma õigeks juba siis, kui seda veel laialt teha tohtis.” Ehkki põllumees tegeles ka ise teenustööna hekseldamisega, oli see väike lisategevus. Ta märgib, et oli ka sellised ettevõtjaid, kes tegelesidki üksnes rohumassi purustamisega ja seda suurtel aladel.

Vara valla põllumehe sõnul võib siiski ka püsirohumaid edaspidi üles harida, aga toetust neile taotleda ei saa. Ta avaldab lootust, et määrus toob kaasa ka maa hinna languse. „Isegi praegune raske periood pole tegelikult maa hinda allapoole toonud,” lisas põllumees. Samas tekivad meil tema kinnitusel juba sel suvel hooldamata rohumaad. „Kindlasti leidub neid, kes jätkavad oma talu ümbert niitmist, et see käest ära ei läheks, aga suured massiivid kasvavad ilmselt jälle võssa. Ei ole ju majanduslikult mõttekas niita lihtsalt oma lõbuks.” Samuti kaasneb määrusega tema hinnangul soisemate, kaugete ja eraldatud paigus asuvate rohumaade hülgamine.

Tartumaal Äksis tegutsev Tõnu Ostrat on seni oma rohumaadel karjatanud hobuseid ja niitnud neile heina. „Kui tahan hobusekasvatuse lõpetada ja keegi ei taha ka heina osta, siis on nende maade väärtus null,” nendib 68aastane mees.

Ostrati hinnangul on paljud väikemaaomanikud seni hoidunud maa müümisest välismaistele kokkuostjatele ja suurfirmadele ning hoidnud selle toetuse abil korras. „Ilmselt on nüüd väga palju pettunud inimesi,” arvab ta. „Maamaksu tuleb ikka edasi maksta ja maa hind kukub. Kui nüüd hekseldamine pole enam lubatud, siis saab keegi võib-olla maa odavalt kätte.”

Lõppkokkuvõttes ilmestab maaeluministeeriumi ametnike endigi kohmetust peatse määruse suhtes Mai Talviku vastus, kui ta oli vaadanud üle enda lõigud käesolevas loos. „See, mis on siin kirjas minu poolt öelduna, on õige, kuigi otsus pole ju tehtud minu tasandil ega minu poolt.” Mis tasandil? Kelle poolt?

Artikkel on avaldatud Postimehes