“Raske vastata, mida see tähendab, et meie farmist nelja kilomeetri kaugusel sigade Aafrika katk avastati,” ütleb Ekseko juhatuse esimees Teet Soorm. Sest praeguseks pole veel selge, kas piirkonnas kehtestatakse piirangutsoon või mitte.
Soormi sõnul peetakse selle üle hetkel aru nii Tallinnas põllumajandusministeeriumis ja veterinaar- ja toiduametis kui Brüsselis.
“Kui piirangutsoon kehtestatakse, tähendab see töökaotust tuhandetele inimestele kogu Eesti põllumajanduses. Juba ainuüksi meie palgal on 200 inimest, meie koostööpartnerite ja teenusepakkujate juures aga kordades enam. See pole lihtsalt üks väike sitane seafarm kusagil metsa taga, vaid kaasaegne suurtootmine, mis on just taudiohu välistamiseks erinevatesse paikadesse laiali jagatud (ingl k multisite – toim). Ja kui põrsaid piirangutsoonist välja viia enam ei tohi, siis on lõpp,” selgitas Soorm.
Ning mitte ainult Eksekos, vaid paljudes teistes ettevõtetes. Kuhu paneb piimatootja vadaku, millega sigu söödetakse? Läga laialivedaja sõnniku? Teraviljatootja 70 000 vilja? Mitte keegi ei oska neile küsimustele täna vastata.
“Mina ei usu, et keegi Eestis ja Brüsselis on valmis sellist otsust vastu võtma,” ütleb Teet Soorm, kes juhib 25 Ekseko seafarmi igapäevast tööd.
Kui rakendub katastroofiline stsenaarium ja piirangutsooni arvatakse kõik Viljandi- ning Valgamaa seafarmid, siis tuleks Soormi sõnul ainuüksi Viiratsis asuvast Ekseko farmist teise ilma saata 6000 emist, ligikaudu 14 000 imikpõrsast ja 6000 võõrdepõrsast.
Kuna piirangutsooni jääks ka teise suurtootja Atria seafarm, võiks siis juhtuvat nimetada uueks põllumajandusreformiks Eestis.
Kuidas elu katkuohus suurfarmides täna käib? “Tavaliselt, nii nagu iga päev,” ütleb Soorm. “Emised on seemendatud, põrsad sünnivad ja liiguvad nii nagu ette nähtud. Loomad on kenasti toidetud. ”
Eksekos, suurimas seafarmi Baltikumis, on tehtud kõik, et sigade Aafrika katku oma farmidest eemal hoida. Töötajatele ja koostööpartneritele on räägitud, et metsas mustikal ja jahil käia ei tohi, farmi sisenedes käivad töötajad läbi keerulise ja mitmeastmelise ohutustmeetmete süsteemi. Esmalt läbib inimene desomaja, siis võtab mustas tsoonis seljast kõik riided, ka aluspesu, peseb ennast põhjalikult puhtaks, siseneb puhtasse tsooni, paneb selga farmiriietuse, desinfitseerib enne loomadeni jõudmist korduvalt käed ja jalad.
“Me oleme teinud kõik, mis võimalik, aga juhus on pime. Ikka väga pime,” ütleb Teet Soorm ning on üsna kuri veterinaar- ja toiduameti peale, kes katku ilmnedes kohe väiksemaid, kaasaegsetele tingimustele mittevastavaid farme kinni ei pannud.
“Mis minuga tehakse, kui ma purjus peaga autoga sõidan? Vangi pannakse! Aga metsataguste farmidega ei tehtud midagi ja nüüd on tulemus käes,” ei hoia suurettevõtte juht meelepaha kokku.
Artikkel on avaldatud Maalehes