Piir tavalise ja mahepõllumajanduse vahel on õrnem kui läbipaistev õhk – Eestis on üle 300 põllumassiivi, kus maaharija võib tahtmatult mürgitada taimi, mis peaksid pestitsiididest puhtad olema.
“Nendel maadel on väga suur oht, et see, mida presenteeritakse mahetootmisena, ei ole tootjast sõltumata mahetootmine,” ütles Põllumajandusuuringute Keskuse mullaseire büroo juhataja Priit Penu.
Kui seesuguseid põlde linnulennult vaadata, saab Penu mure piltliku seletuse. Põllumees on külvanud taimekultuurid näiteks kolmele maalapile: vaheldumisi tavapõld, mahepõld, tavapõld. Mahepõllul kasvavatel taimedel pole sel juhul lootustki, et tavapõllu taimede pritsimise ajal õhku paisatud mürgid nendeni ei kanduks.
Priit Penu sõnul on mullaseire büroo mitu korda tuvastanud, et mürkkemikaalid jõuavad mahepõllule ka siis, kui maaharija peab kinni tuule kiiruse piirangust. Seda seepärast, et põldude vahel on liiga väike puhvertsoon või seda pole üldse. Kuigi seadus keelab taimekaitsevahendit pritsida üle 4 m/s tuulekiiruse puhul, ei aita siis ka see.
“Isegi sellest piirangust väiksema tuulekiirusega võib juhtuda, et mürkkemikaal kandub mahepõllule, ja tulemus on väga lihtne – me ei saa enam rääkida mahepõllust,” lausus Penu.
Pestitsiidide jälg on väike
Kuigi mahetootmise põhimõttele jätab see halva jälje, rahustab Penu mahetoodete tarbijaid: mürkkemikaalide jäägid jõuavad küll mahepõldude mulda, kuid valdavalt ei mürgita pestitsiidid taimi sellisel hulgal, et mürki leitaks saagist ja valmistoodangust.
Sõna “jäägid” on seejuures oluline – umbes 80% jääke sisaldub mullas “jälgedena” ehk kogused on alla mõõtmisvea piiri. Jääkide üldsisaldus ületab piirnormi vaid vahetult pärast pritsimist võetud proovis. Mullaseirajad võtavad proove tavaliselt septembrikuus, kuid taimekaitsevahenditega pritsitakse valdavalt mais ja juunis ning kemikaalidel on olnud aega laguneda.
“Meie oleme võtnud proove vahetult pärast kultuuri koristamist,” ütles Penu. “Loomulikult ei jõua (mürk – toim) taimsesse materjali ehk saaki, aga mahetootmise põhimõtetele ta ikkagi ei vasta.”
Mürke on leitud ka toodetest
Ent on olnud ka erandeid. 2013. aastal analüüsis põllumajandusamet kolme mahetootja proove ja tuvastas kolme taimekaitsevahendi kasutamist: mahekartulile oli tehtud lehemädaniku tõrjet, peale selle avastati ühes seemneviljast ja ühes kanepist võetud proovis puhtimispreparaadi jääk.
“Need tuvastati konkreetselt toodangust, mitte mullast,” lausus Penu, lisades, et see on juba halvem olukord kui maapinnast jääkide leidmine. “Kas seal oli salaja ise kasutatud või…”
Penu on aga kindel, et 99,9 protsendil juhtumeist, kui pestitsiidid on kandunud tavapõllult mahepõllule, ei jõua need tootesse. “Kuid mahetootmine on ju laiem,” lisas ta. “Seda ei saa käsitleda ainult kui toidu tootmist, vaid see on terve kompleks asju, mida majandatakse loodusega kooskõlas. Ja sinna kuulub kahtlemata ka see, et mullaorganisme, mulla kogu ökosüsteemi mõjutatakse keemiaga võimalikult vähe või üldse mitte. See tähendabki seda, et igal pestitsiidil on kindlasti oma mõju näiteks mulla mikroorganismidele.”
Reostunud ala suurus on teadmata
Kuidas saavad aga mullaseirajad olla kindlad, et mahepõllult leitud pestitsiidid on pärit naaberpõllult? Penu selgitas, et näiteks ühe juhtumi puhul, kus mahepõllult leiti kemikaalide jälgi, võeti proove ka kõrval olnud tavaliselt põllult. “Kuna võtsime ka naaberpõllult proove, siis täpselt needsamad pestitsiidid, mis olid tavapõllul, olid ka mahepõllul, aga kontsentratsioonid olid muidugi kümneid kordi väiksemad. Sisuliselt olid ainult jäljed. Aga jällegi – küsimus on selles üldises põhimõttes,” lausus Penu.
Eestis on kasutatavat põllumaad kokku ligi 966 000 hektarit, sellest mahepõllumajanduslikku maad 158 071 ha. Pole täpselt teada, mitmel hektaril laiuvad need 331 põllumassiivi, kus mahe- ja tavaline põld kõrvuti on. Seda pole uuritud, kui paljude tavapõldude naabruses olevate mahemaade mullas või taimedes võib pestitsiidide jääke leida.
“Keeruline öelda,” vastas Priit Penu. “Kindel on see, et ega kõik tavatootjad pruugi pritsida. Ma isegi arvan, et pooled ei pritsi mürkkemikaale.”
Pestitsiidide kandumist tavapõllult mahepõllule takistaks see, kui nende vahekaugus oleks suur või neid eraldaksid looduslikud takistused, näiteks puud või põõsad. “Kui seal on puud või põõsad vahel, siis võib põldude vahemaa palju väiksem olla,” ütles Penu. Tema hinnangul peaks selliste põldude kaugus üksteisest lageda maa korral olema vähemalt 100–200 meetrit.